MUIS-i lehel saab täna näha ühte meie suurimatest aaretest ning lugeda katkendit maali taustaloost, mida jagas meiega võrratu Ivan Sokolovi loomingu uurija Nadežda Valk. “Vaikne hommik“, 1940. aasta, Elva lähistel Peedus
Ivan Sokolov (1884-1972). „Sõja esimene aasta oli inimeste jaoks eriti hirmus, kuna, tundmata kunagi sõda, olid nad järsult ilma jäetud rahulikust elust, ajast, mis oli järsult muutunud hellaks, kuid kaugeks mälestuseks. Nüüd olid ümber vaid piinad ja surm. Sokolovid elasid sünagoogi kõrval, kuhu natsistid olid vahistanud punaarmee sõjavange, igapäevaselt olid toimumas arreteerimised ja mahalaskmised. Vanausulised, nagu neil ka kombeks, kandsid pikki habemeid ning seetõttu kartsid tänaval kõndida, kuna natsistid arvasid, et nad olevat kohalikud partisanid. Habemete tõttu olid vahistatud ja välja küüditatud koonduslaagritesse olid paljud Peipsimaa vanausulised mehed. Sünagoogis olid pidevalt suremas sõjavangid ning iga hommik laipadest täislaetud kaarik olid sõitmas Turu tänava lõppu. Hirmus oli selle kõrval elada ning oma silmaga näha. Linnaelanikud, kel leidus sugulasi kõrval olevates külades olid lahkumas linnast. Inimesed, kes olid omavahel tuttavad veel enne sõda, aitasid üksteisel leida tööd ning toitu. Keegi tuttavatest aitas Sokolovi tellimusega: nimelt oli vaja teha seinamaal saksa sõjahospitalis. Ta näitas haigla ülemale mõned oma maalidest. Kui valik oli tehtud, hakkas Sokolov suurel seinal maalima mitme meetrist maastiku, kus keset rohelist maailma seisab väike punase katusega külamajake, põllul kari lehmi, jõe kallas uppumas tihedasse rohelusse ainult üks punane paat paistmas, kaugust ääristamas tumedad männid, läikivas peegelsiledas jõevees nähtav maja peegeldus. Kogu selle rahuliku looduse kohal on lõpmatu sinine taevas, kus kumavad vaikse suvise hommiku värvid.
Vene kunstnik oli maalinud neile maailma, mis oli imekaunis ning kadunud, maailma, mis oli ära võetud sõja poolt, kuid millest kõik unistasid: need, kes nägid surma palet iga päev haiglas ning need, kellel oli õnne sellest surmast pääseda.“ (N.Valk, Sokolovi loomingu uurija).
