Ajalugu

Pikk teekond ideest – muuseumi loomiseni (ajalooline lühiülevaade) .

1931. aasta
29. aprillil 1931. aastal Suurgildi hoones Pikkal tänaval toimus näitus, mis oli pühendatud vene kuultuurile Eestis. Ekspositsiooni ettevalmistamiseks kulus kolm kuud. Näituse juhatajaks oli A.A. Bulatov, näituse komitee juhataja E.I. Hildebrand, kes oli samal ajal Eestimaa vene valgustus- ja heategevusseltside liidu juhataja. Näituse avatseremoonial olid: riigipea esindaja polkovnik Jakobson, Petserimaa piiskop Ioann. Hiljemalt näitust külastas Eesti Vabariigi riigipea – Konstantin Päts. Näituse tunnetuse lihtsustamiseks oli see jagatud jaotusteks. Esimene jaotus hõlmas maalikunsti, graafikat ja arhitektuuri. Selles sai näha Venemaalt pärit teoste kollektsioone ja kohalike kunstnike loomingut: A.Kulkov, G.Jegorov, O.Oboljanina, A.Kalasnikova, A.Kaigorodov, B.Otenberg, F.Geftler, N.Root, V.Aleksejeva, G.Krug, B.Korolev, A.Grineva, V.Parhomenko, K.Gershelman, S.Slastnikov. Fotograafiatena olid esitletud arhitektide A.I.Vladovskovi ja A.A.Podchekajevi projekteeritud hooned. Kiriku-arheoloogilisjaotuses olid esitletud ikoonad, kirikuinventaar, raamatud, käsikirjad, arheoloogilised kollektsioonid, mündid ja pitserid, joonistused, joonised, fotograafiad ja portselan. Tarbekunsti jaotuses kõige erksam ning kaunistatum oli pitsi alajaotus, kus oli eksponeeritud kokljushkadel punutud pitsid. Pitsipunumine oli käsitööliik, mis oli toodud Eestimaa vene küladesse Liidu instruktorite poolt (mõeldud on Eestimaa vene valgustus- ja heategevusseltside liitu). Siin enamasti heegeldati heegelnõelaga. Olustiku jaotuses olid esitletud vene riide- ja majapidamisesemed. Eriti omapärased olid Pimen Safronovi ja T.V.Shtalkelbergi kollektsioonid. Teatrijaotust esindasid afissid, dekoratsioonide ja kostüümide eskiisid, riiklike teatrite ja stuudiote albumid ja kaardid. Omaloomingulised külateatrid olid esindatud vähem. Koolijaotuses, peale üldstatistika andmete, võis näha nii õpikuid kui ka õpilaste töid. Siin samas oli ka esitletud koolieelse hariduse jaotus, mis käsitles ka kultuurühingute tegevust. Ka spordiseltse ei unustatud. Jaotuses olid materjalid spordiorganisatsioonidest „Vitjaz“, „Rus“, „HSML“ ja „Svjatogor“. Kirjastuse ja perioodika jaotus oli esindatud ajalehtedega, ajakirjadega ja raamatutega, mis olid väljaantud Eestis vene keeles. Erilist huvi pakkus statistikajaotus, kus olid andmed riigi venelaselanikest. 1922 aasta rahvaloenduse andmetel Eesti territooriumil elas 92 tuhat venelast, mis moodustas 8.2%. Umbes 40% elas Petserimaal, 26% – Narva ja Peipsi ümbruses. Eestimaa suurlinnades elasid venelased Revelis (Tallinnas) – umbes 7.5 tuhat, Jurjevis (Tartu) – 2600 inimest, Narvas – umbes 6000 inimest. Siin olid ka näidatud andmed, mis käsitlesid kirjaoskuse- ja haridustaset ning samuti põlluharimisalade suurusest ja saagikuse kvaliteedist ja venelaste osalusest Eestis patenteeritud esemete leiutamises. Näitus kestis nädala ning omas suurt populaarsust. „Esimene vene näitus ei pea jääma viimaseks. See rahvus-kultuuriline fenomeen tõestas enda elujõulisust.“ – ütles näitusekommitee juhataja E.I. Hildebrand. Organisaatoritel oli plaanis luua alaline ekspositsioon. Tänu sellele sündis mõte luua Eestimaa vene kultuuri muuseum. Näituse organisaatorid pöördusid Eesti Vabariigi riigivalitsuse juhataja K.Pätsi poole palvega rahastada tulevast vene kultuuri muuseumi loomist. Kahjuks, sellel perioodil selle idee täite viimine ei õnnestunud.

1975/1976 aasta.
Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Kultuuriministeerium arutasid vanavene kultuuri muuseumi loomist. Oli planeeritud kirikuinventaari ja ikoonade ekspositsioon Aleksander Nevski kiriku keldris. See ka ei olnud täite viidud. Samas Eestimaa venelasi puudutavat ajalugu uuriti jätkuvalt. See väljendus mõningate üksikute rändekspositsioonide läbi viimises.

1989 aasta, veebruar.
„Vene kultuuriselts“ koos Rahvusraamatukoguga ja kollektsionööride klubiga viisid läbi näituse „Vene kultuurielu Eestis aastail 1920-1940“