«Muuseumid vestlevad külastajatega eksponaatide keeles», ekspositsioon on “keel, mida räägib muuseum”
XX sajandi lõpus ja uue sajandi alguses muutusid ilmseks sellised sotsiaalprotsessid nagu: põlvkondade vahelise päritavuse ja traditsioonide isalt pojale edasiantavuse halvenemine; väljakujunenud etniliselt omapäraste rühmade vaheliste suhete ilmnemine, mis tihtipeale põhjustasid teravaid rahvusvahelisi konflikte; rahvuste, ühiskonnakihtide ja gruppide esindajate vahelise individualismi ja vastastikuse võõrandumise süvenemine. Soovides säilitada oma ühtsus, inimkond otsib võimalusi, et peatada ühtekuuluvuse hävinemist. Üheks selliseks viisiks arvatakse muuseumi olemasolu.
Töötades välja kontseptsiooni me toetusime põhjapanevale dokumendile: ,, XXI sajandi Eesti muuseum. Üldised arengusuunad perioodil 2006 – 2015”, mis oli loodud vastvalat Euroopa Nõukogu Kultuuripärandite Konventsioonile. Konventsioon peab tähtsaimaks traditsioone järgivate kultuurgruppide mitmekesisust. Samuti Euroopa Nõukogu Kultuuripärandi Komitee peab tähtsaks Euroopa Nõukogu liikmete koostöö arendamist, et tagada ühise kultuurpärandi säilimist.
1. Eesti Vene Muuseumi kontseptsioon /Lisa 1/
Otstarbekohane on tsiteerida muuseumi loomispõhjusi Eesti Vene Muuseumi kontseptsioonist:
1.1 “Eesti Vene Muuseumi” loomine tulenes soovist säilitada ja laiendada dokumentaalallikate arvu, mis omavad tätsust, aidates mõista Eestimaa venelaste elulaadi ja tegevusi ning samuti vajadusest arendada teadusliku- ja kultuur-haridusliku baasi rahvsuliku identiteedi toetamiseks.
Muuseum peab olema teaduslik ja hariduslik asutus, mille ülesandeks on säilitada Eestimaa venelaste rahvusvähemuse ajaloolise mälu ja rahvuslikke traditsioone ning samuti aidata kaasa nende kultuurilise panuse objektiivsele uurimisele Eesti ajaloos.
Eesti Vene Muuseumi tegevus on suunatud museaanide kollektsiooni loomisele, mil on seos Eesti vene kogukonna kultuuri ja ajalooga.
