3. Muuseumi ekspositsioonide jaotused
Praegusel muuseumi arenguetapil, lähtudes EVM kontseptsioonist, me võime vaadelda seitset temaatilist jaotust. Struktuuriliselt peavad nad moodustama vastastikuses seoses olevate jaotuste süsteemi, mille sisu on kooskõlas kontseptsiooniga. Temaatilises ekspositsioonis on struktuuri põhiühikuks ekspositsioonikompleks, milleks on erinevate esemete grupp – asjad, dokumendid, kujutatavad materjalid -, mida ühendab ühine tähendus. Tänapäeval on temaatiline meetod juhtiiv ajalloo-, etnograafia- ja kunstimuuseumides. Selle meetodi eeliseks on samuti võimalus kasutada ka teisi museaanide esitlemise võimalusi nagu näiteks maastiku-, ansambli- ja süstemaatilisekspositsiooni.

JAOTUS: Eesti õigeusukirik
Selle jaotuse loomise põhjuseks osutus terav vajadus luua informatiiv-hariduslik keskus, mis oleks pühendatud Eesti Õigeusukiriku tegevustele. Seda teemat arutati viimaste aastakümnete jooksul korduvalt. Selle jaotuse ülesandeks on, kasutades ekspositsiooni keelt ning mitmeid kunsti- ja tehnikaseadeid, rääkida kirikust, tema ajaloost ja tänapäeva eluolust. Samuti see ekspositsioon annab võimaluse tutvustada külastajatele Eestis territooriumil asuvate õigeusu kirikute arhitektuurilisi ja kunstilisi eripärasid, kasutades võrdlemisi vähest ekspositsioonruumi muuseumi alal. Samal ajal peab olema selgitatud kogu kirikukunsti mitmekesine temaatika. Viimastel aastatel olid teostatud mitmed näitused analoogsle teemal koostöös Eesti Õigeusukirikuga, näiteks: “Õigeusu ikoon Eestis”, “Eesti kristlik kunst”, jm, seega on kogemused põhjalikud. Struktuurilt peab see jaotus olema järgmine:

А. Ajalooline – kus on esitletud ekspositsioonimaterjalid, mis puudutavad Venemaa Õigeusukirikut. Ortodoksiale kuulub eriline koht kogu Baltikumi ajaloos, kus ta omas otsest kokkupuudet katoliikluse ja protestantismiga ning, kus kolm kristliku usku näitasid end samades elusituatsioonides ja reaalsetes omavahelistes suhetes.

Esimese kirjalikud allikad, mis tõeastasid õigeusu levimist Eestimaal on pärit XII sajandist, kuid vaieldamatult oli see juurdunud aastast 1030 , mil vürst Jaroslav Tark asutas Jurjevi (Tartu) linna. See oli kajastatud ka Lavrentjevi kroonikates. Aastal 1725 kõik Liivimaa ja Eestimaa kubermangu õigeusu kirikud arvati Pskovi ja Narva piiskopkonna juurde, mida tol ajal juhtis peapiiskop Feofan Prokopovich. Nikolai I instruktsioonid olid piiskopi Filareti abil edasi antud õigeusu preestritele aastal 1845. Õigeusu kirikute ehitamine oli eriti aktiivne 19. sajandi teisel poolel. Eesti vanausuliste ajalugu. Samuti paljud muud ajaloolised infoallikad. Samuti selles jaotuses võib olla informatsioon nõukogude ajal represseeritud vaimulikest ning suletud ja hävitatud kirikutest. Samuti selles jaotuses võib olla informatsioon Eestimaa pühakutest: vaimulik Isidor ja 72 õigeusulist, kes keeldusid minna üle katoliiklusesse, Reveli peapiiskop Platon, märtrid Nikolai ja Mihail ning teised. Selle jaotuse infoallikana võib kasutada fundamentaalset uurimistööd “Eesti Õigeusu kiriku ajalugu”, autor – Moskva ja Venemaa patriarh Aleksi II .