Järgmine ekspositsiooni osa jutustab traditsioonilistest tavadest ja pidutsustest. Paljud neist, alates paganlikust ajast, olid kitsalt seotud talupidamistööde tsükliga ning kandsid hoolt tulevase saagi, kariloomade juurdesünni, arvuka ja terve perekonna juurdekasvu eest. Tsentraalstsen taasesitab talsipühade santide mänge. Talsipühad langevad kokku talvise pööripäevaga ning märgistasid vana aasta lõppu.
Seega, ekspositsioon tekitab vahelduvate kultuur-ajalooliste situatsioonide jada.
Eriline koht ekspositsioonis kuulub Venemaa ja Eesti regioonide rahvariiete näitusele.
Siin peavad olema esitletud kõik põhilised mees- ja naiskostüümid ning nende erinevad variandid, mille tekke oli põhjustatud eri regioonide ajaloolise saatuse eripära, suurte venelaste poolt asustatud maa-alade, kontakti erirahvaste ja kultuuride poolt. Heaks lisaks eksponaatidele on muuseumi fondis leiduvatest fotodest tehtud slaid-filmid. Kostüümide juurde peavad kuuluma esemete ja detailide põhjalikud kirjeldused. Analoogset tüüpi kirjeldust saame vaadelda vene peakate kokosniku kirjelduse näitel:

Abiellunaiste peakate siidist, atlassriidest, sametist, brokaatist, tressist, kutshist, mille aluseks kõva alus – kas tikkelõuend või liimitud kartong. Kanti suurtel pidutsustel. Kokosnik, tuntud Venemaal veel XVII sajandil, oli XVIII-XIX sajanditel kõige levinum peakate. Antud peakate on tuntud Euroopa- Venemaa ja Siberi aladel kui kaupmeeste või väikekodanike seisusesse kuuluvate taluperenaiste ja linnlaste garderoobiese.

Kokosnikud erinevad konstruktsiooni ja kaunistuste poolest. Nende peamine omapära seisneb selles, et kokosnik istub tihedalt naise pea ümber, varjates juukseid, mis olid punutud kahte patsi ja keeratud pea ümber või krunni. Abiellunaiste juuste varjamine on tuttav kõikidele Ida- ja Lääne-Euroopa slaavirahvustele ning on seotud eelkristlike feligioossete kommetega. Vene külades oli kombeks uskuda, et naine katmata peagavõib tuua kodukonnale ebaõnne- põhjustada ikalduse, koduloomade surma, inimeste haigusi jne. Kokosnikuid tegid professionaalsed naiskäsitöölised ning neid müüdi küla- ja linnapoodides, laadadel või tehti eratellimus. Talupojad õrnalt hoidsid ning pärandasid neid edasi. Tithtilugu neid kasutasid mitmed põlvkonnad. Kokosnikud olid perekonna suurimaks väärtusesemeks.

Samuti võib pöörata tähelepanu eesti-vene piirterritooriumil elavale Setu rahvuse kostüümile ja traditsioonidele. Nende päritolust on mitu versiooni, kuid tänapäevani on nad kõik üsna hüpoteetilised. Veelgi raskem on selle kaduva kultuuri, mille omapära oli põhjustatud rahvuse ja usundi huvitavast koostööst, tuleviku prognoseerimine.
Samuti jaotuse stendidel viiakse läbi dekoratiiv-tarbekunsti ja rahvakunsti näitusi.